Täna osalesime Ferryga TAKO korraldatud ametlikul SK võistlusel, kohtunikuks oli Vladislava Akimova (Läti). Tulemuseks ALG-klassis 2. koht (4st), I järk, 164 punkti!
Hindamislehelt
1. Ligipääsetavus - 10 x 1 = 10 p
2. Grupis lamamine - 9 x 3 = 27 p
3. Liikumine kõrval rihma otsas - 7,5 x 2 = 15 p
4. Liikumine kõrval ilma rihmata - 7,5 x 4 = 30 p
5. Lamama minek liikumise pealt - 7 x 2 = 14 p
6. Juurdetulemine - 6,5 x 3 = 19,5 p
7. Seisma jäämine liikumise pealt - 10 x 2 = 20 p
8. Tõkke ületamine - 10 x 2 = 20 p
9. Üldmulje - 8,5 x 1 = 8,5 p
Kommentaarid
Seekord ma kirjutan algatuseks veidi pikema postituse (rohkem enda jaoks, aga lõpus on midagi ka teile kõigile!), et oleks tulevikus võimalik õppust võtta.
SK võistlus on alati loterii ja seda päris mitme asja kohapealt. Alustuseks - sa ei tea kunagi, kas korraldajad on ajakavast ees või taga. Siit esimene probleem - mis kellaks kohale tulla? Pool tundi enne võistlusklassi algust on kohustuslik kohal olla, aga kogemus on näidanud, et see aeg on arvestatud nii, et kui ajakavast ollakse ees, siis inimene, kes pool tundi varem kohale jõuab, peab ka kohe platsile minema! Meie jaoks tähendaks see totaalset katastroofi, seega ma üritan alati olla veel varem kohal. Seekord näteks tund aega varem. Ja mis selgus - ajakavast oldigi ees ning AVA-klass (2 koera) algas juba siis, kui me kohale jõudsime! Mis tähendas, et meil oli kohe 30 minutit vähem valmistumiseks. Samas vahel läheb pikemalt (nt. eelmine võistlus Murastes) ning siis on ka keeruline, kuna koer väsib lihtsalt ära.
Ma üritan alati registreerudes kindlaks teha, kas püsivus tehakse enne või pärast individuaalvõtteid. Sellest lähtuvalt pean ma koeraga kas kohe kontakti hakkama võtma, või alles ligi tunni aja pärast. Kontakti võtmise õige ajastus on vähemalt meie jaoks jube oluline ning kõige hullem, mis saab juhtuda, on see kui midagi ootamatult muudetakse. Nt. mingi segadus mõne võistlejaga vms. Seekord midagi sellist õnneks ei toimunud.
Nüüd siis tänase võistluse juurde detailsemalt.
Lõpuks ometi õnnestus meil osaleda ühel võistlusel niimoodi, et mul
polnud mitte ühelgi hetkel (ei nädal varem, eelmisel päeval, võistluspäeva hommikul, teel võistluspaika ega ka kohal olles) ebamugavustunnet (hullumeelset närvitsemist),
ebakindlust (mõtet kas koer teeb või ei tee) või mingeid muid
probleeme. Me lihtsalt läksime platsile ja tegime oma sooritused ära. Alles platsilt lahkudes sain aru, et vist oli mul mingi sisemine närv siiski sees - jalad värisesid all :)) Aga jäin väga rahule, et suutsin koheselt reageerida, kui olukord seda nõudis. Ja nõudis päris mitmel korral.
Püsivus koos ligipääsetavusega tehti alguses - meie jaoks pole erilist vahet. Ferry lamas ilusti ning kõik oli muidu ok, aga kohtunik mainis, et punkt läks maha minu vea tõttu - abistasin kehakeelega lamama pannes. Olgu veel ära öeldud, et mulle tohutult meeldis, et kohtunik kommenteeris iga koera sooritust põhjalikult ning selgitas, mis kuskil punkte alla viis!
Peale püsivust oli meil aega individuaalvõteni piisavalt - olime nimelt viimased. Seega Ferry tegeles vahepeal muru söömise, püherdamise ja muu kasulikuga. Enne meie soorituse algust võtsin Ferryga kontakti ning nii me läksimegi. Aga kohe kui jõudsime alguspunkti, pidi midagi muutuma minu käitumises, sest võtet alustades kadus kohe ka kontakt. Areng on siiski olemas, kuna enne liikuma hakkamist oli Ferry põhiasendis ilusti kontaktis.
Kõrvalkõnnid olid väga imelikud, kuna Ferry ei vaadanud eriti otsa ning peale jooksu tulnud peatusel kaldus üldse kuidagi ära. Andsin ühe korduskäsu ning ülejäänud skeem sai "mina otsa ei vaata" stiilis tehtud. Kohtuniku sõnul oli rihmata kõrvalkõnd natuke parem, kui rihmaga. Saime mõlema eest siiski punktid kätte ja see oli põhiline. Juba kodus sai otsustatud, et ma annan kogu võistluse jooksul nii palju korduskäske kui vaja, aga ühtegi võtet nulli ei saa. Ja see õnnestus 100%.
Lamama minekul oli näha, et Ferry on vist ikka väga häiritud, kuna esimest korda elus jäi ta seisma ja magas käsu maha! Kuigi ma polnud selliseks asjaks valmis, suutsin ma koheselt anda lisakäsu (või isegi kaks?) ja see päästis olukorra.
Juurdetulek oli publiku poole ja ma olin täiesti valmis Ferryle röögatama, kui ta peaks hakkama minust mööda jooksma. Ja hea, et ma olin - sest just seda ta tegigi! Ütlesin midagi stiilis "FERRY, KÕRVAL" hästi kurja häälega ja selle peale sai ta aru, et peab ikka kõrvale ka tulema, mitte inimesi uudistama minema. Kiirus oli muidu suhteliselt hea.
Seisma jäämine liikumiselt oli väga hästi tehtud, kuigi kui ma koera juurde tagasi tulin, tundus ta mulle natuke viltu. Seega on kaks varianti - kas kohtunik lihtsalt ei märganud, või ma kõndisin ise viltu...
Tõke oli suurepärane - lõpuks ometi ta ei ennetanud kõrvalasendit!
Sellest võistlusest võib teha päris palju järeldusi, aga kõige olulisem nendest on minu jaoks see, et alati on odavam anda operatiivselt mitmeid korduskäske ja mitte lasta võtet nulli saada. Ideaalis võiks muidugi koer sooritada elemente nii, et korduskäske ei lähe üldse vaja, aga alati tasub valmis olla!
Nüüd kiituste aeg :))
Kõigepealt tahan tänada meie treenerit Svetat, kes on meid tohutult palju aidanud ning toetanud ja viinud nüüd ka esimese korraliku ametliku tulemuseni! Ferry pole enam see koer, kes ta oli aasta või kaks tagasi. Ja seda ainult tänu suurele tööle, mida oleme Sveta abiga teinud! Kuigi Ferry minevik ei kao kuhugi ning ma ei saa temas veel niipea 100% kindel olla, siis sellegipoolest olen ma väga rahul, et oleme lõpuks kuhugi jõudnud ja midagi saavutanud!
Loomulikult on meile abiks olnud ka kõik meie eelnevad treenerid ja nõuandjatest sõbrad-tuttavad! Tänud teile!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar